Osalesin esimest korda elus noortevahetuse projektis. See toimus 11-19 august Oitmel, lisaks saarlastele osalesid seal ka paar mandrilast ning 18 noort Ventspilsist. Laupäeva õhtuks olid paljud juba kohale jõudnud ning end lauda (jah,see maja kus oma päevi veetsime oli renoveeritud laut)tubadesse sisse seadnud. Maja üldiseks sõnaks oli LEHM,sest nad olid reaalselt igal pool. Poistee toas olid lisaks kardinatele ka voodilinad roosade lehmadega, thank god et meil neid ei olnud. Igatahes maja oli vinge. Esimesed päevad olid üles ehitatud põhiliselt tutvumiste peale.Põhiliselt olid inimesed vanuses 16- 25, kuigi paljud olid siiski minust nooremad,aga oli ka paar vanemat. Juba esimestel päevadel saime kõik omavahel hästi läbi. A, seda peaks ka mainima,et läksin laagrisse ilma,et oleks kedagi tundnud. Algul tundus,et see on päris halb idee,aga kui viis mintsa seal olnud olin, sain aru, et tegelikult ongi lahedam kui sul tuttavaid kaasas pole. Minu toas, nr1 MAALI, olid veel kamraadid Meeli-Pärnust, Egelin ja Karina Kärlalt. Juba õhtuks võisid kõrvaltvaatlejad tunnistada, et olime nagu eluaegsed sõbrad. Super lahe! Meie tuba oli suht läbikäiguhoov nagu tavaliselt ikka mul juhtub. Tegime sellise korra,et kui keegi koputab peab teadma passwordi, selleks oli sääsk.Viimaseid olid seal nii palju, siiani sügan end nagu segane.
Pühapäeval jalutasime triiki,kes tahtis sai Patikale ujuma minna,aga kuna ilm oli suht kehva,siis seda tegevust harrastasid vaid kolm inimest, kui ma ei eksi. Kui midagi jälle toimus ja grupis oli nii eesti kui läti rahvast,siis oli loogiline et ka kaasmaalastega räägitakse inglise keelt,et kõik aru saaksid mis toimub.Sealt kujunes välja nali, et kui lätlane lätlasega oma emakeeles rääksid või vastupidi, ütlesid eestlased või lätlased:"Jaa,jaa!" . See fraas sai lausa nii palju tunnustust,et mõned andekad valmistasid isegi laulu sellest,sõna küll mõnes versioonis vahetati aga Kuressaares nad isegi esitasid seda.
Ma olen alati võrkpalli armastanud,aga pole seda kunagi kuskil õppinud,seal sai seda mängida sõna otseses mõttes söögi alla ja söögi peale. Kasutasime isegi 10 minutilisi pause selleks,et võrku toksida. Tase oli kõigil päris hea võiks öelda. Siis kui üks lätlane mu ipodist volleyball mängu avastas ütles: "nüüd ma tean,miks sa nii hästi võrkpalli mängid"! Hhahah lol, ma ei ütleks et ma seda eriti osanud oleks,aga tänu Itile mängisin vist küll paremini kui eales varem.
Esmaspäeval said algust meie loengud. Kogu programm oli üles ehitatud ettevõtluse peale.Meile õpetati igasuguseid nippe, kuidas paremini endaga ärimaailmas toime tulla . Tegime palju grupitöid ja kirjutasime ajalehte artikli. ma ei mäletagi enam kelle oma valituks sai,aga igatahes meie oma see vist polnud. Mingil päeval õppisime ka projekti kirjutama.Meie awesome fun grup mõtles, et Leisis võik olla skatepark. Jaa , see oli meie meelest parim idee, teistel olid ka lahedad,aga ei ületanud meid. Mingit hullumängu tegime ka, kus pooled noored olid täiesti segased ja suht alaarenenud ning tahtsid, et neil aidataks silda ehitada,aga oma lollipäisusega rikkusid nad kõik seni tehtud juba ära.See oli ikka väga naljakas.Asja tuum seisnes selles, et inimestega tuleb rahulikult rääkida ja tuleb aru saada ,kuidas keegi eri oludes käitub.
Mingi päev oli meil väitlus, kus meie gruppi valdas jälle mingi naerugaas. Lihtsalt kõhud olid kõigil nii tühjad ja midagi tarka keegi välja mõelda ei suutnud. Plakateid sai küll ikka väga palju tehtud, ruum number1 tegi plakati wonderphone,see oli lahe kujundus,saime preemia selle eest.
Veel õppisime seda, et kui firmas võetakse vastu ühine otsus peavad sellega kõik nõus olema ja seda kohe kohe ütlema, kui kasvõi üks liige asjaga nõus pole võib kõik untsu minna. Nimelt anti meie grupile 20 euri.Pidime leidma ühise soovi, mille peale seda kulutada. Baiba pakkus välja jäätise, kõik olid sellega nõus.Hiljem tuli anonüüme küsitlus, et kas olin selle ideega ikka nõus,tuli välja et kaks inimest ei olnud sellega nõus ja me ei saanudki seda raha endale.Ka teises grupist tuli välja, et kaks inimest ei olnud nõus ühise ideega.Juhendajale jäigi kogu 40 euri alles.
Nädala lõpupoole olid meil päevad sisustatud spordiga. Läbisime igasuguseid takistusi ja mängisime mänge,kus iga liige grupis pidi oma tööd korralikult tegema, et mitte teisi alt vedada. Ühes mängus sain ma päris märjaks koos Anna-Bellaga, sest mõni ei hoidnud kausitäit vett korralikult oma jalgadel. See oli nii naljakas ikka, pärast kasteti kõik veega üle, õnneks oli ilm väga kena ja selline karastus mõjus värskendavalt. Niipalju lahedaid tegevusi oli kogu aeg. Päris lahe oli pimesi oma gruppi üles leida hülgehäälitsuste peale.LOL.Tegevusi oli tegelikult nii palju,et kõiki ei hakka siia kirja panemagi.Pilte peaksin ka millalgi saama, eks siis saate paremini aru, kui lahe see kõik oli.
Igal õhtul kell üheksa, pidi mingi grupp sisustama õhtut. Mõni päev oli orienteerumine, tantsimine, pantomiim,mängud,võrkpall jnejne.Emils filmis kõik üles ka ,siiralt loodan neid videosid kunagi näha.
Reedel läksime oma kamraadiga Kuressaarde, kõigepealt sõime Kassi restos ja pärast seda oli meil Lossihoovi külastus, kus pidime mingeid küsimustikke täitma.Pärast seda oli meil vaba aeg. Raechill lätlastega. Hiljem läksime Veskisse sööma. Lõpuks oli kell nii palju, et oli aeg liikuma hakata Kaali poole ,kus Jaan Tätte kontserdi andis. Bussi tuli ka tv3 filmimees, kes tahtis, et me "Tuulevaiksel ööl" laulaks.Lätlastel oli päris lahe kontserdil, sest nad ei saanud mitte midagi aru, aga nad naersid kaasa siis kui ülejäänud rahvas naeris. Ma tegin Egelini ja Tättega pilti ka, aga kuna mu seebikaga ei saanud arugi,kes üldse pildil on olime päris õnnetud.Hiljem tuli välja, et õhtulehest üks fotograaf oli meid ka pildistanud ning saime oma pildi ohtuleht.ee st kätte.
Järgimine päev tuli võttegrupp ka Oitmele, et meie kui ka naabrite kommentaare kontserdi kohta kuulda. Paariminutiline lõik peaks eetrisse minema septembris alustavas tv3 saates.
Kuna iga päev oli nii lahe ja koosviibimise päevi lätlastega jäi üha vähemaks otsustasid nii mõnedki mitte magama minna. Mängisime öö läbi UNO kaarte, või pidasime lehmasõda, või naersime niisama lampi. Kokku olin ööläbi ülal kolm päeva, pärast esimest sellist tegu läksin järgmine päev kohe magama õhtul kui teed joodud.Aga juba järgmised päevad veetsime üleval,magades vaid päeval umbes kaks kolm tundi. Õpetasime lätlasi eesti keeles lugema.Laurisel tuli see väga hästi välja. Üldse tundus et neil on meie keeles palju lihtsam lugeda, kui meil nende keeles,neil niipalju susisevat ja igasugused erinevad rõhumärgid ,mida meil ei ole.Aga jah,eks neil õ,ö ja ü ga oli palju raskusi.
Viimasel päeval oli lõpupidu ja thrashfas,kus kõik pidid endale vanadest kaltsudest riided valmistama. Meie moeshow osutus suurepäraseks, ka poistel olid ülivinged kostüümid. Sellist nalja pole ammu saanud. Pilte tehti kõvasti, nii eesti- kui läti grupijuhi poolt. Jama on selles, et ma ei tea, millal need pildid kätte saame.
Pühapäeva hommikul saatsime nad ära. Keegi ütles, et ongi parem kui vihma sajab,siis ei näe pisaraid. Eks kõigi näost oli näha,et raske oli hüvasti jätta nii toretate inimestega.Kuigi juba talvel on uus programm, aga egs kõik samad inimesed sinna ju saa. Igatahes kallistasime kõik läbi ja saatsime nad teele.Juba igatsen neid kõiki taga :(
ja millalgi siis veel pilte
No comments:
Post a Comment