Wednesday, November 14, 2012

Viimane postitus Sitsiiliast


See nädalavahetus otsustasime Marta, Chrisi, Johanna ja Maximiga minna 
avastama Sitsiilia väiksed Eolie saari. Ikkagi UNESCO värk ju. Küsisime 
Valerialt informatsiooni, milliseid saari oleks mõtekas külastada jne. 
Olime vaimustatud delfiinidedst ja vulkaanist. Allora, täna saime oma 
teise taskuraha kätte, millest pool loovutasime kohe Valeriale eelmisel 
nädalal Palermosse veedetud aja eest. Kirjutasime eile õhtul üles kõik 
vähegi vajalikud asjad , mida meie tripil vaja võiks minna! Kuna saare 
peal elu kenake kirves pidi olema , mõtlesime majutuse pealt raha kokku 
hoida. Leidsime kuurist ühe suure kattekile, millest ilmselt valmib 
telgi katus. Saag, sukeldamise staff, tekid, riided ja palju toitu. 
Viimasel hetkel joinis meie crazy ideega ka Melanie! 

Nini viskas õnneks meid autoga Cefalusse, kust ostsime mõlemaotsa 
piletid Messina! Rong sõitis poolteist tundi. 

Great, pärast rongi oli uus missioon leida üles sadam, jällegi pani 
Valerits  veidi puusse oma teadmistega. Tema sõnul pidi sadam olema kohe
rongijaama kõrval, aga tuli välja et 5 km kaugusel, so its means that 
we never can walk there, kuna kõgil oli käes vähemalt kolm suurt kotti. 
Problem ögen, üks taksojuht pakkus välja idee et viskab meid 60 euriga 
ära. Saatsime ta ilma pikema jututa pikalt. Aga no mis elu see ilma 
kauplemiseta oleks, 5 mintsa vaidlust ja 3 euri nägu ning lausa võluväel
võitsime 42 euri. Kena cosy oli 7inimesega istuda ühes väikeses autos, 
pagaasnik läks asja ette.
Sadamasse jõudes ostsime pileti Vulcano saarele, küsisid 11 euri 
näolapilt. Enne ferry tulekut oli pool tundi aega, seega saatsime kolm 
meist poodi, et päris alakaalu nende kahe päevaga ei saavutaks. Ei 
viitsinud kaasa minna, passisime oma santlaagriga sadamas. Paljud võisid
arvata, et puhta segi peast, nii palju asju, kui nad vaid teaks et 
praktiliselt ainult kaks päeva!

18.00 istusime taolisele praamile nagu meil ennemuiste olid. :)

Vaatan aknast välja, kottpime ja me peame hakkama endale telki ehitama! 
No risk no fun! 

Nii, sadamas sai Johanna kohe ühe mehega liinile öömaja suhtes. Vulcano 
saarel rääkisid nii paljud saksa keelt, niiet no problem! Kohalikud said
väikse kreepsu, kui meie kompse nägid. Ühest masinast seekord ei 
piisanud, saime seekord lõbusõitu kolmerattalise autoga. Kaks inimest 
istusidd kabiinis ja kolm kastis , muidugi koos kolaga. Teised sõitsid 
tavalise autoga, igav :) iseenesest päris lahe oli ümbruskonds sealt 
kastist avastada. Õnneks ei pidanuki oma kile ja nelja nöörijuppi 
palmide vahele tõmbama, sest saime ideka koha. Üks öö kümnekas, päris 
hea diil. Pluss veel free wifi. Pakkisime oma kola lahti ( terve tee 
vedasime suurt koormakile, kõigil kaks tekki, suur valgusti, saag, 
ujumistarbed- kõik see ilmaasjata). Soojendasime enda vorstikesi ja 
söime saia, avasime sitsiillastele kombekohaselt ka veinid ning 
nautisime õhtut. Öösel mingil ajal käisime ujumas ka, must liiv , äge. 
Vesi oli väga soe. 

Järgime päev tõusime mingi 11 ajal, tund hiljem kepslesime juba 
kohalikus rajoonis oma suveriietega. Avastasime ujuvad kivid, üks sell 
müüs neid ühe euriga, aga no targemad inimesed võisid randa jalutada ja 
sealt neid vabal valikul tasuta korjata nii palju, kui süda ihkab. 
Ostsin vaid ühe postkaardi sealt.

Seadsime sammud edasi Vulkaanilise supluskohani, ehk suplus väävlis. Hais meenutas nädalaid seisnud mädamuna, kohutav. Sisse 
ihkasid minna vaid ekstreemsust armastavad inimesed, ehk MINA ja 
Christoph . Paljajalu ei saanud maapinda katsuda, sest see oli nii kuum.
Hakkasime siis vaikselt vette marssima, hais pidi jalust murdma. See 
koht oli umbselt sakslasi täis, Chris pläkutas nii et vähe pole, ma 
lihtsalt naeratasin kõrval :) ( only english). Üks vanem saksa daam 
nägi, et me oma tiguliikumisega kuhugi ei jõua ning tuli ja võttis meil 
käest kinni ja tiris meid kiiremini vette. Ta ütles , et tänu sellele 
Vulkaanilisele veele sai ta lahti oma reumaprobleemidest, nüüd lippab ja
kargab nagu noor hirv.  Nägime et ühed pliksid kangesti hõõruvad seda 
mädamunahaisulist väävlit endale näkku, see oli imelik, sest daam keda 
ennist mainisin, ütles et see ei ole näonahale hea. Küsisime siis 
neidudelt ja nemad väitsid vastupidist. Mõeldud tehtud, 5 mintsa pärast 
nägime välja nagu sookollid. Aa, pliksid rõhutasid, et hoidku jumal 
selle eest, kui see (pask )Teil silma peaks minema. Tundsime kuidas 
terve keha juba vaikset beebide peput meenutas. Tõsiselt pehmed olime. 
Ega see nii roosikiselt ei lõppenud. Järsku pistab Chris hädaldama, 
ilmselgelt oli ta suutnud selle möksi endale mingi ime kombel silma 
sokutada. Nüüd ei aidanud ei vesi ega püssirohi. Mängulauale toodi 
lemon. Nägime kuidas sekundiga 20 aastane poiss laksust 10 aastat kaotas
ja meenutas hädas poisiklutti. Kujutage ette kui keegi sidruniga su 
silma kallale tuleb. Ühesõnaga kaks topeltvalu. Pärast mõnda 
sidrunipisarat oli elu jälle lill. See hais imbus läbi naha meisse, öah!
Suundusime merre, kus mõnes kohas oli megakuum vesi, helesinine 
laguun.Haisust me lahti ei saanud. Teised niisama passisid ja tegid 
meist pilte. Lahkudes tuli välja, et pidime selle mõnusa supluse eest 
tasuma 2 eurtsi. Sukadplätud, väike sändwitšu ja kolasime edasi sellel 
musta värvi rannaliival. Lootus leida ägedaid merekarpe purunes taas 
kildudeks. Leidsime hoopis ühe mänguhimulise jahikoera,võinoh ta leidis 
meid. Viskasime kive , Kutsa tormas nii mis hirmus neile järgi ja 
pärast sõi kive. Päris alla ei neelanud, aga midagi head ta nendes 
leidis. Ja siis minu surmatund, tundsin et ei näe ühe silmaga enam mitte
midagi, üks suur udukähm kõik. See loll vedelik oli kuidagi jõudnud 
minu silma, ma ei tea , aga siuke tunne et söövitas ka läätse, sest seda
polnud enam ja ns lampi see peast välja ei kuku. Õnneks või kahjuks 
polnud ka lemonit käepärast. Silm lihtsalt jooksis veest tühjaks, kõik 
tahtsid aidata, aga lootusetult, sest polnud ju mingit võimalust .kaks 
tundi hiljem poolsurnud silma sügades leidisn nagu õnnetoova paberi 
küpsise seest oma teadmata kadunud läätse. Aga temaga ma enam tegemist 
ei tahtnud teha, viskasin ta vahemerre nii nagu inimese tuhaga 
tehakse,saatsin paar paremat sõna ka kaasa ja jalutasin edasi väljendiga
ühest silmast pime ja teisega ei näe. Jube, nagu peata kana lasin 
ringi. Eriti masendav oli siis , kui leidsime koha merekarpidega, jee ma
pidin neid nokkima siis kuidagi, üritades vahet teha kivil ja 
merekarbil . Jätsin pooleli selle nalja. Rottisin pärast teiste käest. 
Õhtusöögiks ei olnud mitte pasta vaid seekord makaronid ketšupiga ja 
vinkud.Taaskord veinilood ja avastasime pisisaare ööelu=pommiauk 
kuubis.

Hommikul Ronisime vulkaani otsa, mäkke ronimise eest küsivad ka kolm 
eurtsi, iga liigutus maksab. Jopa-kolla alla ronides oli muti leebet tõmmanud.Ühesõnaga sel hetkel sai tasuta mäkke ronida.

 Jäime kena tormi kätte,mul olid VASTAVAD riided ka ÕNNEKS. Liivatorm peksis mu jalad veripunaseks, jube külm oli ,aga kes seda kodunt välja astudes oskas arvata, et päike meid hülgab. Inimesed kes meile vastu tulid kandis mingeid spetsiialsed mägironimis saapaid ja vormi. Ma olin nagu minge ilge debiilne seal. Astusime siiski ilmale vastu ja ronisime tippu. Vaade oli võimas, muidugi päike oleks olnud kirss tordil, aga seekord mitte. Vulkaanist tulev kuum suits oli kohati päris hirmus, siuke tunne,et äkki järgneb suitsule ka midagi rohkemat ja hakkabki pursakama. Nii ekstreemne olukord valitses ainult mu peas. Tegime pilte ja videosid ning otsustasime kiirelt alla tagasi minna.

Hotelli jõudes olid kõik kohutavalt näljased. Chris pole vulkaani otsas käinud ja nüüd tahtis ta minna lained vaatama,sest tuult sel päeval jätkus. Olin ainuke, kes suutis veel käia ning otsustasin kaasa minna, tegin väikse võiku endale ja läksime. Siukseid lained pole tõesti enne oma silmaga näinud. Muidugi tahtis Christoph ujuma minna, sel hetkel minu ekstreemne pool jäi alla külmale tuulele, mistõttu otsutasin kaldalt pilte ja videoid teha. Tagasi minnes harrastasid sõbrad siestat. Kasutasin tasuta wifit ja rääkisin Eesti sõpradega. Hiljem pidime jalad kiirelt kõhu alt välja võtma ja laevale jooksma. Olime tegelikult pool päeva pabistanud, et kas praam ikka tuleb, kuna üks kohalik kunde teadis öelda,et selliste lainetega meite praamid ei sõida. Meid oleks risti löödud, kui poleks õigeks ajaks koju jõudnud. Sadamas aga nägime juba paljusid inimesi ja autosid, kes kas meresõitu ootasid, ilmselgelt siis tuul nii tugev siiski polnud. Piletid näppus, häpi häpi!

Tore trip oli,aga delfiine ei näinudki :( :( :(

Töönädal

Vahepeal oli ikka nii külm, isegi dušši all polnud sooja vett. Kolm päeva ja kõik olid haiged, kahel isegi palavik ja möll. Ülejäänud lihtsalt köhisid oma kopsud paigast ära ja nina voolas ka nii mis hirmus. Mul polnud eriti sooje riideid ka kaasas. Õnneks lülitas Giuseppe radikad sisse, kena , sain jälle suviselt majas ringi käia. Juba järgmine päev õnnistas päike meid oma kiirtega. 

Mingi päev käisime SantaBrogios. Hästi armas väike linnake. Suht pooled kohad olid kinni, aga saime jälle maailma parimat jäätist sealt. Loss oli ka päris vinge neil. Samal päeval oli mingi jalkamäng seal linnas. Mängijad käsid tänavatel ringi nagu lapsed ühest lastekodust.

Ma olen ikka nii palju asju unustanud , nüüd ei mäleta enam ,kas olen nendest kirjutanud või mitte, ei viitsi ausalt sirvida ka :D

Igatahes kui eelmine kord nägime, kuidas tänapäeval oliivõli valmib,siis nüüd avanes meil võimalus külastada Kristiina oliviistandust koos 17. sajandist pärit oliivitehasega. Muidugi see enam ei funka, aga sellest kohast on tehtud väike muuseum. Üliäge ikka. Kõigil on mingi äge bassein hoovis, nii armas, ka Kristiina ütles ,et kui tahame talle kunagi külla tulla,siis pole probleemi, ruumi on neil rohkem kui vaja, niiet ööbimine Sitsiilias on mulle paljudes kohtades tasuta. Vaja valida ainutl,kas basseiniga või ilma :D

Viimane töönädal oli ka kena lebokas. Esmaspäeval pidime ortos veits rohulibelesid istutatud taimede vahel välja võtma, kuna päike küttis sel hetekl mingi 30-ga oli see töö suht raske. Tegime maksimaaleslt yund aega tööd ja tegime ettepaneku randa minna. Zsofia ja Johanna arvasid et oleks mõistlik bookleti teha, tegelikult oli see meie kõigi üks ülesanne. Aga ma nägin seda siis alles ,kui kõik valmis oli. See oli minu jaoks nii igav, ja nad tegid seda nii kaua, ma oleks sama asja, kümme korda lahedama teinud mingi poole päevaga. Igatahes olime Chrisiga aiukesed, kes randa läksid. Ninni viskas meid ära, aga jala pidime pärast koju kõmpima, mingi kena 5 kilti mäkke ronimist, aga hetkel oli peas vaid rand. Kiirelt poest läbi, sai oli otsa lõppenud, mõtlesime rannas grillimise peale. Väiksed vorstid, salsa kasta ja mingid crossandid me siiski leidsime. See rand, kuhu meid jäeti oli kivine, ühesõnaga lebokas tule valmistamiseks. Korjasime veits oksi ja paari minutiga oli siuke jaanituli püsti, et väike hirm tekkis. Mu kolm viimast vorsti kukkusid tulle, neid neegreid ma enam süüa ei tahtnud. Ilmselgelt tegime lõkke ühele põõsale liiga lähedale, mõni oks juba põles :O Aga see oli päris naljakas vaatepilt. Samal hetekl nägime, et  merel tuleb keegi kaatriga meie poole. Japp ,olime kindlad, et meid viiakse nüüd menti ja meil pole dokumente ega mitte midagi. Tegelikult ei tohi rannas tuld teha. Ups, süda käis mõlemal pluusist välja, ma ütlesin Chrisile,et las ta räägib ainult saksa keelt ja ma ainult eesti keelt, sest nad seal ei oska inglise keeltki, vb kustutab tule ja laseb meil minna. Hetk hiljem nägime,et jorss küll vahtis, mis meil seal toimub, aga kihutas sama targalt edasi. Vuuh, see oli paras šokk ikka, õnneks saime nüüd päikest võtma hakata (ps. loe: päikest polnud juba viimsed pool tundi väljas). Läksin ujuma,seekord üksinda, kaaslane arvas, et läheb hiljem, psh nörk! Ei tegelt vesi oli ikka soe, alguses kui varbaga katsusid mütleisn küll,ahah, neil hakkab jahedamaks minema,aga kui mintsa olin sees ujunud, ei saanud enam kuidagi välja. Vesi oli igathes soojem kui õhk. Hiljem üritasime taaskord leida merekarpe, leidsin kaks hästi lahedat. Kuna juba poole viie pakiku läks meil hämaraks,otsustaisme minna üles tagasi. Viskasin näpud püsti ja juba kolmas auto viis meid ühte väikessesse linnakesse. Tahtsime pitsat osta, aga kõik oli finito :( Teepeal rottisime ühest aiast apelsine, sama mis Eestis õunaraksus käia. Kõik need puuviljad on siin ikka nii head. Ükspäev sõin mandariine nii et hirmus, siuke jõulutunne tuli peale. Sidrunitest ja laimidest ei tasu rääkidagi. Granaatõuna on ka lahe puu otsast võtta ja süüa :D Pärast kõige suuremat järsakut otsustasime teha pausi ja Cefalule pilgu heita, pildistamiseks oli liiga pime. Nägime alt, et üks auto on üles tulemas, 2 mintsa pärast panime oma ajad kokku ja juba oligi masin meie juures, õnneks võttis ta meid ka kohe peale. Lasime end Ave Maria juures maha panna,sest edasine teekond oleks ta auto ära lõhkunud. Kuulsime,et teistel oli hästi igav päev olnud.

Enne õhtusööki tegime ühe jenga. Ülihea ikka, muidugi on mäng lõbusam pärast veiniklaaside tühjenemist, aga nalja saab ka ilma .

Loici pidi kogu kuu aja jooksul tegema ühe video meist. See on ka nii äge,aga mul pole seda. Ta vist töötabki mingis filmikompaniis orsth, igatahes ta hull proo ja oskas väga hästi kokku lõigata kõik.

Teisipäeval viimane tööpäev, Giuseppe ültes, et tehke oma booklet valmis, ahah,ühesõnaga Martal,mul,Chrisil , Maxul ja Loicil vaba ,ahhaha! Ma läksin õue magama, teised magasid toas :D A enne muidugi pidime koristma ja kanadele süüa andma. Viimane õhtu koos Serra Guarneris, oli näha surnuid pilke nägudel.

Hommikul oli jutt, et pärast lõunasööki lähme Palermosse, aga kuna jõusdime  omadega valmis varem , jätsime majarahvaga ja kassidega hüvasti. Jätsin neile mäletuseks raamatud Saaremaast ja kadakast võinoa :D Mutsisime end kuidagi autosse ära ja juba sõitsimegi .

Kohale jõudes olime kõik nii näjased, Ninni teadis ühte head võikude kohta.1.50 elu hea sandwich, saia vahel oli mingi kartulilaadne küpsetatud asi,mis kehale hästi ei mõju ,aga maitse viis keele alla. Lisaks võiks peale pigistada ka laimivedelikku, mmm, super! Edasi oli probleem ööbimiskohaga,kuna keegi ei raatsinud kümpat öömaja eest välja käia.Kolm tükki sai Ninni juurde,edasi pidin ma organiseerima hakkama.Sest kõik teadsid mu Eestsi sõpradest. Okei, tõmbasin kõne peale Marielile, aga sinna ei saanud. Mulle jäi veel Anu, kelle pool ma ka kaks kõige esimest päeva Palermos viibisin. Sebsin ühe koha, aga kuna teadsin, et nendel ruumi rohkem,äkki saaks kuidagi ka teise koha. Jap, ma siuke kaupleja ka , niiet mul ja kellelgi oli veel katus olemas. Chris tahtis kangesti minuga tulla,niiet meid veetigi Ballarosse.Ilgelt idekas neil on kodus wifi, millest me olime väga puudust tundnud. Seadsime end seal sisse ja pärast ostsime veits süüa ja ei viitsinud Africa kontserdile ka minna, kuigi kõik meie sõbrad ja korterirahvas otsutas minna. Vaatasime filmi Gentelman Broncos, ulme,ulme kui hea film ikka.Naera puruks, kohati jabur,aga need näitlejad on just täpselt õiged seal. Magasime samas toas kahe geiga, need väga ägedad tüübid. Chris ei olnud väga õnnelik , kui seda kuulis, siuke kena nägus poiss ise ju, hahah, Rahustasin ta maha sellega,et  mõlemal boyfriend olemas :D

Hommikul käisime turul ringi, ostsime pastat ja midagi magusat. Kolmeks pidime minema viimasele kokkusaamisele CESIE töötajatega. Läksime siis kolmeks kontorisse ja selgus, et me puhta vales kohas, mul oli sõnumis öeldud,et tulge PALMA NANA-sse ja Johanna veel hommikul helistas üle ka ,aga Chris sai ka kuidagi aru,et Cesie kontorisse. Lol,meil polnud õrna aimu ka kus see Palma Nana on ja kuidas sinna saada. Õnneks üks mees siiski näitas meile juhiseid.Sõitisme paar kilti jänest ja seiklesime niisama jalgis ringi, pidime mingi 100 inimest küsitlema,et kuhu see tänav jääb,sest pooled ei teadnud. pärast 20 minutit olime endalegi imestunudlt kohal.Oh üllatust , me polnudki viimased, tund aega hiljem tulid Loici ja Maxim. Lol. Sitsiillaste ajaarvestus hakkab ikka külge. Olime seal siis mingi tunnike ja öeldi,et kõik. Psh ,hahah, me rapsisime nii mis hirumus,et sinna kohale jõuda. Pärast uuesti koju ja pakksime oma asjad kokkul, et minna ühte korterisse teistega. Teise jaoks oli see ju viimane õhtu, muiduigi Vucciriasse. Mingi aeg olime väsinud ja tulime koju. Mul ja Martal tuli pisaraid ka kenasti.

Hommikul jätsin kõikidega hüvasti, valasime veel pisaraid ja juba nad olidki läinud. Ma läksin magama uuesti. Hiljem Marieli juurde, kus oma viimase öö mööda saatsin. Tegin väikse šopingu linnavahel ja seitsemest läksime mingile üritusele. Kohtasin seal kahte eestlast Maarjat ja Priitu, ägedad vennad, ikkagi Eestist ju. Sõime Priiduga austreid, öäh, jube maitse, aga jätis karbi endale suveniiriks. Eelistan pigem kaheksajalga ja merekarpe süüa ,kui seda, aga vähemalt proovitud.

Anastasia ütles,et ta hakkab koju minema, otsustasin temaga minna. Öösel oli mingi megakülm magada, aga olin õnnelik kui 10 ajal lennujaamas olin. Münchenis enam nii häpi polnud,sest pidin seal kena 5 tundi passima. Vähemalt sai tasuta kakaod juua :D

22.20 olin Eestis, nägin lennukiaknast viimaseid lumemägeisd ja tundisin kuidas külm õhk minuni jõudis. Hommikul oli 22 kraadi, õhtul 2 kraadi, üks kaks läks teepeal kaduma.

Aga ei, tore reis oli. Soovitan julgelt vabatahtlikuks minna, kindlasti ei leia te nii ägedat gruppi kui meil oli, aga kindlasti on Maailmas veel vingeid inimesi, niiet tasub riskida. Mulle sadas see võimalus reaalsest üle öö selga, sest kui juulis ankeeti täitsin olin 80% kindel, et ma ei osutu valituks, aga näe, mõnikord ikka läheb hästi ka. Nüüd on sõpru üle Euroopa, sünnipäevaliste list on suurenenud ja võimalus osta ainult lennupilet on kena boonus, kui öömaja on sinu sõprade poolt!
Ei kahetse ühtegi hetke, olen väga õnnelik, teen kindlasti veel vabatahtlikku teenistust!