Dreamcatchers: paberist....mittepaberini

Laupäeval käisin Maarjaga Saaremaa koolinoorte moeshowl. Üllatusena tuli see,et väikesed on tõsiselt tegusad ja tublid, tegid vanematele kõvasti silmad ette, kuna tänavune vanem vanuseklass tundus kuidagi väga hõre. Samas ma täitsa mõistan, sest kui mudilased õmblevad,kopsivad ja kleebivad kokku kõike,mis käeulatuses on, siis juba rohkem koolipinki rühkinud noored,sesda enam vast ei viitsi.

Kas ma seisin liiga taga, mu nägemine on nörgemaks jäänud või lihtsalt jäigi laste käeulatusse seekord ohtralt üleliigset paberit. Olgem ausad õed-vennad, mõni oli ikka päris leidlik, usaldaksin oma ebavajaliku paberihunniku vabalt nendele. (Y)

Mulle tunuds, et see aasta oli pisut vähem mitteväljahääldatavaid kollektsioone, muidugi oli, aga lihtsalt kõik lihtsurelikud ei pruugi nendest aru saada. Peamine on see, et autorid ise sellest aru saaksid ja teemast mööda ei paneks. Ütleme ausalt, mõne eeskava puhul jäin mõtlema, :"ee...oot,misasja,miks selline pealkiri???" Mjeeh, ju olin piisavalt juhm selle välja mõtlemiseks. Aga eii,kõik oli kena,leidlikkust saarerahval leidub!

Mäletan oma eelmise aasta kogemusest,kuidas proovides laste peale karjuti, et TERVET MUUSIKAPALA EI PEA LÄBI MARSSIMA!!! VB mõni laps kohkus sellest ära ja rääkis vanematele ja tänavu jäeti sõim ära, aga andkem andeks, 3-4 mintsa on ikka natuke palju laval olla. Kõige mõttekam oli pisikeste puhul see, et nad tulid kõik korraga lavale, esiteks olid mul siis juba kõik riided nähtud,pmst oleks võinud teiselt poolt kardinat välja marssida, aga 1 kollektsioon oli suutnud selle väga hästi välja mängida,siinkohal thumbs up!. Siiski rääkides natuke veel nendest,kellel laval väga meeldis olla, siis soovitaks neil kingade taldasid kokku hoida ja samuti oma enda kallist aega. Mitte midagi halba,aga kui ollakse juba käidud üksi,kaksi ja veel mõned kombod,kas siis on vaja veel kõik koos PAAR LISATIIRU laval teha. Ega ma muidu ei soiuks, aga kuna kõikidele huvilistele saalis toole polnud,siis pidin oma valutava seljaga seal mööda seina nühikma, ning see ei teinud mu tuju paremaks.

Uskuge mind, hoopis huvitavam on lugeda, kui ma siin toon välja asju,mis mulle kõige lemmikumad ei olnud,sest kes viitsiks lugeda,et oh kui kena ja äge,Getter Jaanilikult nunnu ja vsjo. Üldiselt sai ikka palju seal naerda, ma oleks pidanud meie vaatamist filmima. Mu meelest oli põnev jälgida just nooremaid,kes suutsid,ma ei tea kuidas,aga kuidagi oma puusi ikka vaskult paremini ja paremalt vasakule jalg jala eest niimoodi vihtuda,et täitsa lõpp. See lisas ainult värvi, oo jaa veel, grimmassid, mitte grimm vaid näoilmed. Kohati oli tunne nagu viibiks matustel, mõne tüdruku pilk oleks võinud tappa, samas kandis ise röömsat kleiti, okei ju oli siis nii ette nähtud. Mõnel oli terve kõnnak nagu viimne tee...(isegi mu 75-ne vanaema ei käi igapäevaselt nii aeglaselt) but here we go again,ju siis see andis kollektsioonile midagi... olulist :D

Lootust on, huvitavate ideedega noori vist natuke ikka tuleb peale! Esimesena unustasin oma seljavalu Generti kollektsiooniga "Recapitulando", kus vaatasin suu lahti ja samal ajal üle huulte Maarjale pobisedes: "this is a real shit,dude". (et arusaamatusi ei tekiks,kasutasin jutumärke !) Tõesti vaeva nähtud, kõik detailid nii korralikult läbi mõeldud, ka meik ja soengud, ning kutsaaa. Arvestades seda,et poiss alles kaheksandas, siis meie õnneks saame tema loomingut sellel konkursil veel näha 4 aastat,ma ei usu et ta vähem teeks :D

Kasutasin papsi kaamerat (loe: ei osanud kasutada ja aku oli tühi)

video päästab teid minu saamatusest

Genert Allikmaa pälvis keskmises vanuseastmes essa koha (Y)

Teise alaväärsuskolmpeksi sain, kui nägin juba nime teinud Meril Kallasmaa ja Victoria Käeseli loomingut "LORD AHERN" Mis ma suudan öelda, ma teadsin ,et ega neil mingi mõttetus ei tule. Minu meelest on nad alati maha jätnud loosungi "kui juba siis täiega!", kui vb varsematel aastatel on pisut vanemad noored nende eest GRAND PRIX näpanud,siis see aasta olin nii õnnelik,kui nad selle lõpuks said. Samas tänavune Grand Prix oli võimsam kui eelmise aasta oma, aga kõik on unikaalsed, muidu nad nii tähtsat tunnustust ei saaks. Kallasmaa ja Käeseli puhul mainiks ära ka selle,mis mulle tohtult muljet avaldas, et muusika valik ja lavaline liikumine oli täpselt naelapea pihta, see kuidagi kutsus vaatama,suu ripakil,et mis edasi,mis nad seal nüüd teevad. See oli kollektsioon,mida oleksin kauemgi vaadanud :D