Dreamcatchers: February 2013

Päris ära ei taha inimesi sellise pealkirjaga hirmutada, kodus olen aga ikka eestlasena ja mingit muri kaasa ei toonud, seekord vähemalt :D Mõtlesin, et jätkan oma lugu sealt,kust ta pooleli jäi...

Esiteks, ennist mainitud 13 kraadist on saanud 6 ja tuulest on saanud torm ja Loore külmub oma kevad-sügise mantliga! Kohalikud teadsid rääkida,et see Marmara poolsaar pidigi kõige tuulisem koht Türgis olema, kena kena, et ma ikka sellistele kohtadele satun. Samas ei olnudki mu eesmärk grillkanana sealt naasta vaid ikka olla teadlikum projektimajandusest!

Enne projektide vorpimist kästi meil kirja panna kõik hirmud ja ootused seoses laagriga! Kirjutasin, et vb peab liiga palju rasket tööd rügama, kõik said naerda. Samas see oli ju mu hirm, mõtle,pead hommikul 10 õhtul 10 projekte kirjutama. Teistel olid palju nõmedamad hirmud :D See selleks, nalja peab saama.

Nagu teate on sel islamimaal komebeks palevetada 5x päevas.HETKEL OLEN HÄSTI VIHANE,SEST SIIT ALATES PEAK KOGU TEKSTI UUESTI KIRJUTAMA,KUNA BLOG EI SALVESTANUD SEDA AUTOMAATSELT ÄRA :o

Igatahes, et mitte mingil juhul see kummardamine kellelgi meelest läheks või kõrvust mööda vuhiseks, on kohalikel selleks välja mõeldud tunnusmeloodia,mis üle teve linna /küla suurtest kõlaritest kostub. Alllahalleaakalimaaanalllah... midagi taolist ja seda kohe mitu minutit. Kahjuks mina ei näinud ühtegi Meka poole põlvitajat, aga ju nad seda ikka teatud paikades teevad. Samas oleks äge olnud tänava peal jalutades näha, kuidas mõned en siruli viskavad ja oma jumale kummardavad. Mina näiteks seda hommikust sireeni (kella viie ajal) ei kuulnud, mõni aga ärkas iga päev selle peale üles. Aga nagu mu ema ütles kunagi, kui ma titt olin, et piisas vaid õues vankrisse panna ja juba magasin,ei pidanudki jalutama minema :D

Töö juttu ka

Esimene ettekanne oli siis nö. riigiti. Kõik pidid tutvustama oma maa organisatsioone . Meie rääkisime oma Countinuous Actionist. Hiljem toidupangast. Teistes riikides oli igasuguseid koristusprojekte, veepuhastus värke jnejne.

Hiljem jaotati meid gruppidesse, kus pidime välja mõtlema probleemi, mis vajaks lahendamist.Sattusin ühte poolaka,bulgaarlase ja eestlasega. Poola tüübil oli kohe idee varnast võtta. Nimelt oli ta kunagi töötanud kurtidega ja sellega seoses oskas viipekeelt.Kuna meil kellelgi targemaid ideid polnud ning vastuväideid ka kuulda polnud, otsustasime ühiselt kurtide teema kasuks. Eesmärk oli siis kuuljate ja mittekuuljate omavahelist vestlust kuidagi parandada , esiteks õpetada rohkem viipekeelt. Kasvõi juba lasteaiast peale, sest ega see oskus mööda külge kellelgi maha ei jookse.Kas Teie teadsite, et igal riigil on oma viipekeel! Ma ei teadnud ja ma polnud ainuke. Teiste ideed on siis midagi sellist: 1)aidata noortel rohkem olla kursis poliitikaga 2)röömsad inimesed meie über... 3) naiste vägivalla teema...miski oli veel,aga vot nädal on juba oma töö teinud.

Sel päeval nende projektidega rohkem ei tegelenudki. Pärast õhtusööki oli aeg tutvuda eri riikide kultuuridega. Kes tegid mänge,tantse,viktoriine jnejne. Powerpoint oli rangelt keelatud,kuna see oleks liiga imal ja lääge olnud. Samuti ei soovitatud näidata videoid oma riigi kohta,aga kui oli tõesti väga naljakas või mõnel muul viisil hurmav või letti lüüa.Näiteks,kes meist ei teaks seda videot,kus itaallane Maltal käis.Kusjuures see aktsent ongi maltakatel selline. Nad ütlevad malta kohta Moolta! Nii armas :D Hiljem saime proovida siis Malta,Ungari,Poola,Bulgaaria,Rumeenia ja Türgi alkohole ja muud janti. Sel päeval liitus meie ka üks eesti poss Vaido,kes tuli kaheks päevaks Eceabati. Nii tore oli lampi eestlast kohta, tal oli sünnipäev ja tõi kaasa Vana Tallinnat, kõigile maitses see eesti kleepekas (no kellele siis ei meeldiks).Rumeenia ja Türgi kange pidi küll jalust võtma, neid ei tahaks küll enam kunagi proovida.Õhtu kulmineerus tantsuga ja sliipi ära.

Kui ma nüüd ei eksi,siis räägin reedest.Minu meelest üks huvitavamaid päevi!Nimelt oli vaja siis oma prjektile panna korralik nimi ja logo.Meile räägiti täpselt,kuidas seda teha ja milline see välja peab nägema. Kõik tuli ka visuaalselt kujutada. Anti nõu, milliseid värve kasutada,mis on odavam jne. Hiljem tegime brošüüri ja kampaania plakateid. Veel tuli kujundada visiitkaardid kõige vajaliku infoga ja ümbrikud ning ametlikud kirjalehed. Meie grupil oli "Hear the deaf". Ma olin hullult aktsioonis disainimisega. Saime kiita! Õhtul jälle väike istumine. Muide peatudes märjukestel, siis see kraam on ikka kohutavalt kallis Türgis. Väike õllepurk on umbes 3 euri, kõige odavama ja shittym vein on 10 liiri,ehk umber 5 euri.Kohutav. Sama on neil ka bensiiniga, liitri hind on 2.40 eurodes.

Laupäeval oli meil reis Canakkalasse. Sõitsime praamiga sinna,selline kodune tunne oli.Seekord oli tegemist juba palju suurema linnaga kui see,kus ise elasime.Ülikool isegi seal. Ilms soosis meid. Päike paitas mu põski, kui bussiga Troojasse loksusime.Ma olin nii supereksaited, et ma näen seda Trooja hobust,mida ka filmis kasutati ja ülse kogu seda kohta seal.Jõusdime kohale ja esimene uudis giidilt oli see,et hobust renoveeritakse iga aasta enne hooaega. Great, kõik tundud mõttetu. Aga samas oli ikka põnev seda kõike seal näha.

Hiljem saime vaba aega seal linnapeal kooserdad. Tuuli oli siiski väääga jahe,imestan et terveks jäin.Imelik oli ka see,et ei leidnud ühtegi kohalikku riiete poodi,anult mingit ajast maha jäänud euroopalliku pahna müüdi.Koleduse kuup! Ringi jalutades nägime ka ühte pisut väiksemat Trooja hobust,mida kasutati ka ühes filmis,aga see oli kuidagi nii robustne.Leidsime ühe mönsa kohviku,kus jöime nende kurikuulsat teed,mis maitses hää.Pärast tehti mulle kako ka välja :D Le häpi me :D Mõned otsustasid tagasi sõita praamiga,aga Heli ja ungarlastega vaarusime siiski veel ringi seal.Õhtul oli väike pralle jälle.Pudelikeerutamised ja tõde ja tegu jnejnejne...Hull värk!

Saime õnneks hommikul kauem magada! Pidime oma projektis läbi töötlema kõik etapid,kuidas midagi korraldada,kus korraldada,mida vajame ,millised on põhiprobleemid,kuidas neid lahendada.Gaash,see oli väga raske,kuna see tüüp,kes ainukesena meie teemaga kursis oli ei teadnud praktiliselt midagi.Me ise olime ka targemad.KUidagi suures surmaga sai selle tehtud.Pärast pidime ette kandma.See oli päris tüütu,kuna enda omasid oligi raske teha, erilist tuju polnud kuulata teiste lahendusi ja ideid.Õhtul oli niisma mingi chill,kaardid ja lebo.

Aa,meil oli selline kord ka seal,et kui keegi rääkis oma keeles ja näiteks mõni teise riigi kodnik oli seal samas ,siis ta ütles BoraBora,mis tähendas et jätkama pidi inglise keeles. Veel kehtis reegel,et hiljaks ei tohi jääda. For sure jäime kolmekesi eestlastena teisel päeval kohe hiljaks,tegelt nad alustasid raudselt varem.Okei ,võtsime siis karistuse poksist sedeli,millel oli karistus peal.Heli pidi kallistama kegadi,Hanna pidi mingi väikse rahvatantsu tegema.Kena üllatus avanes,kui enda karistust nägin,10 kätekõverdust :D Lol,see on reaalselt kõige raskem asi minu jaoks,mõistavad vast enamasti pikad inimesed :D Kena oli neid seal vihituda,ma polnud soe ega midagi,suurepärane võimalus end igalt poolt ära tõmmata,aga sa hakka neile seal seda seletama onj.Lunisin endale vähem kõrverdusi,aga käsiti ikka 10 teha,tegimn need siis kuidagi ära.Endal käed värisesid, nagu haava lehed.Jube, pärast olid kolm päeva kõhulihased haiged.Kena oli teistel plaksutada,aga ma olen selle nömeka üles plaksutanud,kes siukse asja sinna kirjutas.Kõige lahedam oli muidugi see,et kui teistel päevadel keegi hilines, ei antud mingit karistust enam .Jejee

Esmaspäeval oli mingi le wat day nagu? Projektijuhti ise polnud seal, olid mingid asendused.Budgetman oli hilaaarious:D Mingi wannabe handsome rumeenia vend,tight teksade ja napp triikrsärgiga.Öäh,siiani hakkab paha sellele mõeldes,selline libe sell.Rääkis meile siis enda arust kuidas teha eelarvet . Tegelt ta ainult ütles, mis me tegema peame,koostage eelarve.Dude ,wtf? Seriously,ma oleks ka parema tunni andnud.Kõik olid hämminug,kuna ega keegi seda ju iseseisvalt ning õigesti eriti teha ei osanud.Mul oli väike kokkupuude sellega olnud,niiet väga lambine käkk meil välja ei tulnud.Hiljem kui pidime oma eelarvetest rääkima,siis tuli sealt sellist utoopiat et oh sa mu meie! Kellel oli miljonites,kellel 10 000 etes.Kõige lamedeam oli see,et lõpuks ei saanud keegi aru,mis oleks olnud õige ja kui suured need summad enam-vähem siiski võiksid olla. Väga feil värk oli see.Veel pidime tegema videoid. See oli tõeline komöödia. Nimelt anti aega kaks tundi, video võis olla maks mingi 20 sekundit.Idee oli Konradil jälle kohe olemas.MIna olin ettekandja ja tema kurt.Etteaste nägi välja selline,et kurt tuleb kohvikusse ja näitab viipekeeles õlut,aga ettekandja on piisavalt rumal ega saa sellest aru ja toob muudkui valesid asju,siis tulid mõned selgitavad klipid,ning hiljem stseen kordus,aga seekord oli ettekandja viipekeelt õppinud ja mõistis kohe,mis mees soovib!Videot tegime poolteist tundi,millest tund ja 20 oli mahavisatud,sest kõik need 100 klippi läksid nii metsa,kõik oli nii naljakas,iga järgnev sõna veelgi naljakam.Lõpuks tegime viimase 5 minutiga video valmis.Kõigil jooksid silmad vett sellest naermisest.Hiljem tuli välja,et kõikide filmimine oli samalaadne.:D Aga kõigil olid nii ägedad ideed!

Õhtul kutsusid Maltakad mind Canakkalesse,veel pidi tulme Hanna ja Kasha.Teised jäid hotelli.Nad juba teadsid ühte ägedat kohta nimega Hangover bar,mis oli väga lebochill.Ainuke asi mis närve esialgu sõna otseses mõttes keema ajas oli mingi huge radiaator laes,mis oli täpselt meie laua kohal,ja ma olin lõpuks oma maika peal ja siis pidin ka ära sulama,juuksed kärssasid otsas.Õnneks aja möödudes vabanes kaugemalt vaba laud ja saime end sinna parkida.Tegime õlled,mägnisime jengat, kritseldasime oma riigid ka ühe klotsi peale. Istusime seal päris kaua,huumorit sai, hiljem läksime mingisse magusabaari,kust ostsime täidetud sooje vahvleid.MMM ...ülihead,mis seal sees kõik olid,maasikad,banaanid,kiivid,šokolaad,nussa,jnejne.Mingi hetk aga avastasime,et kell on nii palju,et peame praamile jooksma.Lippasime siis ,toit näppus,sadama poole.Ostsime kiirelt piletid ning tormasime praamile.Tee peal küsiti kuhu kiirustame,ütlesime et Eceabati,tuli välja et see läehb tund aega hiljem.Olime ilma asjata oma maiustused alla kugistanud,ei jõudnud neid korralikult nautida.Kõmpsime siis seal edasi,sõime kebabi,the best one, hiljem ka teed! Lõpuks olime nalgu elvad surnud seal tänavatel,rampväsimus niitis jalust.Koju jõudes viskasime kohe sliipi ära.

Teisipäeval käis meil rääkimas üks Austraalia tüüp,kes oli megatark, aga ma olin nii väss ja sel päeval päike paitas läbi kile mu nahka ,niiet ma poooledi magasin seal.Hiljem räägiti veel Youth In Actionist.Moodustati uued grupid,kus iga tiim sai endale ühe tegevse,millega see organisatsioon tegeleb.Meil oli EVS,fuck yeah,olen ise vabatahtlku tööd teinud ja ma ei pidanud seda materjalipahmakat läbi tuuseldama.Kuna teised grupiliikmed praktiliselt sellest midagi ei teadnud,rääkisin neile selle lihtsalt ja loogiliselt ära.Vaja oli see teatristiilis teistele edastada.Meenutasime vb veits cheerealderi gruppi,aga lõbus oli.Päeval kõmpisime veel kohalikel tänavatel ringi ja talletasime vaateid omale ajju.

Õhtul oli siis nö,kokkuvõte ja lahkumispidu.Kõigil oli nii kahju koju minna.Maltakad lahkusid öösel kahe ajal,ei tahntud ennem magama minna.Vahetasime Martinaga käepaelu,nii armas :D Mul tuli isegi pisar silma ,kui nad lahkusid,sest nad olid tõesti nii toredad.Aga nagu Owen ütles,et kõik head asjad saavad ükskord otsa!Pärast seda läksime ise ka magama ära kuna enda buss läks juba pool 7 hommikul.Kena 5 tunnine sõit Isnanbuli.Ungarlased tulid taaskord meitega,aga neil oli seal veel kaks päeva ringi hullata.Nii äge,oleks pidanud ka nii tegema,et lennupiletid tagasi ostma paar päeva hiljem kui projekt lõppeb. Bussiga sõites nägime ikka tohutulit ilusaid kohti.Isegi lund nägime türgis :O Jajaa.Lennujaamas kolasime ka veel ringi ja oligi aeg oma õhku tõusmist alustada.Seekord otsustasime lufthansa teenuseoid täiega kasutada.šampad ja veinid läksid nagu soojad saiad :D Väike vahepeatus Münchenis ja oligi aeg Eesti pooole sõita.Lootsime kõik,et äkki on lumi ära sulmanud,aga kus sa sellega,mingi torm oli lausa olnud.Damn, aga on tore tagasi olla.Millalgi jälle kuskile,ma usun !