Ahoi! Taaskord olen Eesti lumelödri jalgadelt pühkinud ja seadnud sammud Tallinna lennujaama poole. Enne pardale asumist köitis mind wii angry birds, aga seal ees vehkiv kahemeetrine tütarlaps oleks vast kentsaka mulje jätnud ning otsusasin seda mitte teha.
Oleks vast paslik mainida,et seekord ei kooserda ma ringi iseenda seltsis vaid mul on ka kamraad 1 ja kamraad 2. (Hanna ja ja Heli). Ühesõnaga igav ei tohiks hakata, taaskord olen mina pesmuna, jeei!
Igatahes Eesti õhu oleme seljatanud ja väike ümberistumine juba tuttavaks saanud Müncheni lennujaamas polnud ka väga pikk. Lennukilt maja jalutades bussi poole tabas meid ebameeldiv kliima rohke lumega, palju koledam ilm kui Maarjamaal. Sõitsime siis terminali poole kui järsku käis kena kõlks, buss seisab, vaatan enda kõrvalt aknast välja, ups, buss ei võtnud kurvi välja ja sõitis ohutuspiirde postidele otsa, lol! Lükkas siis tagurpidi käigu sisse ja siis jälle edaspidi ja terminali me tervelt jõudsime.
Kusjuures viimane kord oli seal võimalik saada tasuta kohvi, kakaod ja muud manti, seekord tuuseldsime teise korruse kaks korda läbi aga tulutult. Tea, mis kriis neil seal on, või saab märjukesi tasuta ainult esimesel korrusel. 30-ne minutiline wifi imes ka mühinal.Anyhow, et saada H väravateni, tuli meil läbida minule üllatavalt passikontroll. Egas midagi, võtsin oma doki välja lõin lauale ja mingi handsome guy hakkab minuga saksa keeles plätrama. Kahjuks minu teadmised piirdusid sellega, mis keelt ta jahus. Andsin siis mõista, et mina temaga sama keelt ei puhu. Tüüpi see ei takistanud , vatras inglise (räme saksa aksient) keeles edasi. Siis sain aru, et mees soovib näha ka minu ID-kaarti, nagu miks??? Pass on värske Eesti politsei ja migratsiooniameti väljalase ja talle jääb sellest väheks. No mis ma ikka tegin, kaevasin oma teise kohutava pildiga kaardi välja , samal ajal küsis ta minult , kus ma lendan ja kas lähen niisama puhkama, kuidas läheb?Halloo, passi kontroll kestis teisel kamraadidel 4 sekundit , minul paar minutit, jee, paar saksa naeratust tuli ka sealt ära. Kas noorukil oli väga igav päev või talle lihtsalt meeldib väljamaalastele külge lüüa? Suht koom oli igatahes.
Aeg oli ka seal mail, et võiks järgmisele lennule istuda. Seekord lennukis rohkem kohti kui varasemalt, 3 ja 3, niiet saime kõik kõrvuti istuda. Aeg tiksus ja ta tiksus, mõtlesime kas jälle mõni tohuvabohu on käimlasse kinni jäänud või mis toimps, et me ei stardi. 45 minutit hiljem nägime oma aknast, et lennukitiibu piserdatakse mingi oranži vedelikuga. Heli teadis rääkida, et see pidid kasulik olema tiibade mitte jäitumise eest! Jajaa :) . Tund hiljem plaanitust tõmmati rattad lennukisse ja sõit võiski alata. Näljapaistestust oli näha meie lohku vajanud kõhtudest. Hetk hiljem olid meie haistmismeeled õnnejoovastuses. Saabus pasta, kukkel,vesi,šokolaad ja või. Lisaks pidasime vajalikuks kurku turgutada veiniga. Ühesõnaga valge veini ring oli edukas!( emps, ära muretse, tasuta sai ja jube hea oli :) Olime juba lapanud mingit ajakirja , kus müüdavad tooted polnud kindlasti mitte eesmärgiga lihtsurelikele neid maha parseldada vaid ikka päris uhke värk tundus , üks mees tegi kerge sisseostu. Paarisajaeurtsine käekell, kena. Ei, aga tegelt oli ka ilus :)
Raadios kõlas teadaanne, et Istanbulis on 13 kraadi sooja , niiet ei teagi kohe, mis riideid seal kanda oleks mõistlik.
Istanbuli jõudes tuli taaskord läbida passikontroll, kuhu löödi sisse ka templid.Taaskord oli murikene huvitatud meie päritolust ja hoolimata 100m-isest järjekorrast tundus talle mõistlik meiega võimalikult palju rääkida.Ise aga üritasime kiirelt templiga ühele poole saada,et jõuda 16.30 bussile, mis meid viie tunni kaugusele Eceabati sõidutaks. Niipea kui metroost maha astusime oli meil kannul mingi kohalik kunde,kes meid õnneks kiirelt bussi juurde juhatas.Buss oli äge,päris võimas türklaste kohta. Wifi oli isegi sees ja pakuti teed,küpsiseid,mahla,vett,lõhnav puhastav kätepesu vedelik. AA,siinkohal tasuks tagasi pöörduda ka Müncheni.Nimelt nägime seal lennujaamas poissi,kellel oli seljas Eesti lipuga särk! Saime koheselt aru,et tegemist ei ole eestlasega.Küigil oli kange tuhin temaga pilti teha,aga tundus liiga imelik.Hiljem nägime lennukis,et vennad istuvad meie selja taga. Lõpuks nägime neid korra ka Istanbuli lennujaamas,ise muuseas lehvitasime neile,sp üks kandis siiski ju Eesti särki.Ei tabanud siiski kordagi küsida,et kuhu nad suubuvad.Parasjagu olime jõudnud enda kohad bussis sisse võtta kui vaatame,et jälle nemad.Oli aeg meheraasukestega juttu puhuda ja küsida,et mis värk on,kas nad jälitavad meid või on nad äkki samasse kohta minemas,kus meie. Tuligi nii välja,et nad ungarlased ja on meiega samas projektis järgmised 8 päeva! Tüüp ägeda särgiga istus mu kõrval,sel hetkel olime kolmekesi väga õnnelikud,et ei teinud temaga enne kuskil pilti,muidu oleks vast väga piinlik olnud! Poiskad ja meie naistega olime ainukesed,kes terve tee pläkutasid,saime isegi ühe türgi naise käest riiedla,kuna neil ei ole kombeks omavahel niiviisi bussis rääkida ja nende jaoks oli see megavali.Tegelikult rääkisime täiesti tavalise häälega,aga neil pani see pea valutama.Püüdsime vakka olla,aga see oli keeruline.Buss tegi ka ühe kahekümneminutilise peatuse,kust ostsime traditsioonilist Türgi teed, väga ägedalt serveeriti ja wc oli priceless.Kükakäimlad-check! Nautisime oma teed,kui järsku bussijuht tuli meid otsima, oli aeg edasi liikuda! Üldiselt tundub rahvas väga hoolitsev ja tore.
Õhtul 11 ajal olime kohal. Kohalikud türgi jorsid ja projektijuht tulid meile vastu.Hotell on kohe mere ääres. Tegemist ei ole turismipiirkonnaga,mis minu meelest on äge. Palju ägedam on näga õiget türgi elu ja komebeid. Ruumid on kahesed ja kuna eestlasi oli kolm, siis ilmselgelt pidi üks eralduma. Ütlesin kohe, et mina võin jagada ruumi mõne uustulnukaga. No risk no fun, selgus et toakaaslaseks on bulgaarlane. Ma põhimõtteliselt ei tahtnud ennem magama minna, kuna ootusärevus oli suur. Pool üks öösel koputaski keegi minu uksele ja sealt vaatas vastu pisikene malbe bulaarlane. Lubas end kutsuda Pepeks,kuna ta nimi on väga raskesti meeldejääv. Ta on väga tore ja talle meeldib fashion :D NICE.
Hommikusöök oli kella üheksa paiku, mitte midagi türgipärast, kahju! Edasi toimus siis väike sissejuhatus ja tutvumine rahvaga. Mõned lahedad mängud. No näiteks ühes mängus pidime väikse papitükiga ja paari paberiga kaitsma muna ükskõik milliste löökide eest. Enda arust oli meil kõige parem ümbris aga kuidagi läks see ikka puruks. Jaa kõik ,kes Ventspilis käisid, siis teie teate,millest kohe juttu tuleb. Nimelt on meil siin ka secret friend mäng. Ümbrikud on seinal ja sa saad sinna sisse oma salasõbrale kigitusi ja kirjakesi jätta. Nii lahe :D Veel rääkisime oma kohalikest organisatsioonidest, mis eriti põnev ei olnud. Mina olin sel hetkel lihtsalt liiga väsinud. Lõuna ajal oli veits vaba aega ja kolasime nats überolevatel tänavatel.Meil on turg kohe ukse kõrval. "Moeinimesed"saavad siit endale soetada ilusaid kolmetriibulisi dresse:D Mind pani imestama, et nad müüvad siin nii palju eruroopalliku kraami, mõtlen siin riideid. Toit on muidugi türgipärane. TuruMEHED,jah mehed,naised siin ei tohi töötada vist eriti, arvavad et oleme Austraaliast,kuna juuksed on meil blondid ja ma olen NII PIKK. Jah,ma olen blond jälle.Peavärv muutub alati heledaks reisides lõunamaadesse.
Lõunasöögiks oli jogurtisupp. Maitses ikka väga teisiti kui meie omad. Ei olnud halb, aga vb rohkem ei sööks. Sellele järgnes riisi-herne-kana-salati praad ja lõpetuseks puuviljad. Leival lasime luudesse minna taaskord ringi kolades. Peaks ära mainima, et pruuni Looret ärge tagasi oodake,sest siin on ainult 13 kraadi sooja ja vägaväga tuuline.Meenutab minitorme isegi :D Vähemalt pole lund ja kogu see mahajäänud ühiskond võinoh kui maha ta jäänud on,ega kõik ei saagi olla samasugune nagu meil, on minu meelest ääretult põnev. 65% majadest on räämas, 20% majadest võiks kokku lükata,või lihtsalt olemasolevad riismed ära koristada ja ülejäänud 15% on väga kihvtid ja omamoodi ehitised. Lipp on neil ka ikka nii hinges, seda võib kohata köikjal, bussikardinatest kuni mägijoonistusteni :D
Õhtul oli meil väike Türgi kultuuriõhtu, aga kuna paljud ei olnud täpsed, siis me täna midagi uut eriti ei kuulnudki ega söönudki! Kusjuures õhtusöök oli ka omamoodi kogemus, spagetid friikartulite ja salatiga ??? Kotletid maitsesid nagu kodus :D Veel söime magusaid kõrvitsaid, mis ei ole nagu meie purgikad.Mulle ei need hinge jälge ei jätnud igatahes, väga magusad olid.
Veel külastasime ühte baari, mis esmapilgul meenutas jubedat urgast, aga sisenedes oli meie üllatus suur. Tegemist oli Austraalia stiilis bubiga, mis oli megachill. Ma ise väga ei viitsi klõbstada oma kaameraga,seega loodanteiste peale. Mulle meeldib rohkem asju oma mällu talletada :D
Väga vabanadan juba ette oma kirjavigade pärast,aga kuna mulle põhimõtteliselt ei meeldi oma teksti kunagi uuesti üle lugeda,siis jäävad igasugused jubedused sisse :D
Aga ilusat sõbrakat ka kõigile tagantjärgi :D
Homme hakkab alles õige koolitus pihta !
Keda peaks huvitama, siis mingipäev saate juba uut postitust lugeda :D
Tuu
Oleks vast paslik mainida,et seekord ei kooserda ma ringi iseenda seltsis vaid mul on ka kamraad 1 ja kamraad 2. (Hanna ja ja Heli). Ühesõnaga igav ei tohiks hakata, taaskord olen mina pesmuna, jeei!
Igatahes Eesti õhu oleme seljatanud ja väike ümberistumine juba tuttavaks saanud Müncheni lennujaamas polnud ka väga pikk. Lennukilt maja jalutades bussi poole tabas meid ebameeldiv kliima rohke lumega, palju koledam ilm kui Maarjamaal. Sõitsime siis terminali poole kui järsku käis kena kõlks, buss seisab, vaatan enda kõrvalt aknast välja, ups, buss ei võtnud kurvi välja ja sõitis ohutuspiirde postidele otsa, lol! Lükkas siis tagurpidi käigu sisse ja siis jälle edaspidi ja terminali me tervelt jõudsime.
Kusjuures viimane kord oli seal võimalik saada tasuta kohvi, kakaod ja muud manti, seekord tuuseldsime teise korruse kaks korda läbi aga tulutult. Tea, mis kriis neil seal on, või saab märjukesi tasuta ainult esimesel korrusel. 30-ne minutiline wifi imes ka mühinal.Anyhow, et saada H väravateni, tuli meil läbida minule üllatavalt passikontroll. Egas midagi, võtsin oma doki välja lõin lauale ja mingi handsome guy hakkab minuga saksa keeles plätrama. Kahjuks minu teadmised piirdusid sellega, mis keelt ta jahus. Andsin siis mõista, et mina temaga sama keelt ei puhu. Tüüpi see ei takistanud , vatras inglise (räme saksa aksient) keeles edasi. Siis sain aru, et mees soovib näha ka minu ID-kaarti, nagu miks??? Pass on värske Eesti politsei ja migratsiooniameti väljalase ja talle jääb sellest väheks. No mis ma ikka tegin, kaevasin oma teise kohutava pildiga kaardi välja , samal ajal küsis ta minult , kus ma lendan ja kas lähen niisama puhkama, kuidas läheb?Halloo, passi kontroll kestis teisel kamraadidel 4 sekundit , minul paar minutit, jee, paar saksa naeratust tuli ka sealt ära. Kas noorukil oli väga igav päev või talle lihtsalt meeldib väljamaalastele külge lüüa? Suht koom oli igatahes.
Aeg oli ka seal mail, et võiks järgmisele lennule istuda. Seekord lennukis rohkem kohti kui varasemalt, 3 ja 3, niiet saime kõik kõrvuti istuda. Aeg tiksus ja ta tiksus, mõtlesime kas jälle mõni tohuvabohu on käimlasse kinni jäänud või mis toimps, et me ei stardi. 45 minutit hiljem nägime oma aknast, et lennukitiibu piserdatakse mingi oranži vedelikuga. Heli teadis rääkida, et see pidid kasulik olema tiibade mitte jäitumise eest! Jajaa :) . Tund hiljem plaanitust tõmmati rattad lennukisse ja sõit võiski alata. Näljapaistestust oli näha meie lohku vajanud kõhtudest. Hetk hiljem olid meie haistmismeeled õnnejoovastuses. Saabus pasta, kukkel,vesi,šokolaad ja või. Lisaks pidasime vajalikuks kurku turgutada veiniga. Ühesõnaga valge veini ring oli edukas!( emps, ära muretse, tasuta sai ja jube hea oli :) Olime juba lapanud mingit ajakirja , kus müüdavad tooted polnud kindlasti mitte eesmärgiga lihtsurelikele neid maha parseldada vaid ikka päris uhke värk tundus , üks mees tegi kerge sisseostu. Paarisajaeurtsine käekell, kena. Ei, aga tegelt oli ka ilus :)
Raadios kõlas teadaanne, et Istanbulis on 13 kraadi sooja , niiet ei teagi kohe, mis riideid seal kanda oleks mõistlik.
Istanbuli jõudes tuli taaskord läbida passikontroll, kuhu löödi sisse ka templid.Taaskord oli murikene huvitatud meie päritolust ja hoolimata 100m-isest järjekorrast tundus talle mõistlik meiega võimalikult palju rääkida.Ise aga üritasime kiirelt templiga ühele poole saada,et jõuda 16.30 bussile, mis meid viie tunni kaugusele Eceabati sõidutaks. Niipea kui metroost maha astusime oli meil kannul mingi kohalik kunde,kes meid õnneks kiirelt bussi juurde juhatas.Buss oli äge,päris võimas türklaste kohta. Wifi oli isegi sees ja pakuti teed,küpsiseid,mahla,vett,lõhnav puhastav kätepesu vedelik. AA,siinkohal tasuks tagasi pöörduda ka Müncheni.Nimelt nägime seal lennujaamas poissi,kellel oli seljas Eesti lipuga särk! Saime koheselt aru,et tegemist ei ole eestlasega.Küigil oli kange tuhin temaga pilti teha,aga tundus liiga imelik.Hiljem nägime lennukis,et vennad istuvad meie selja taga. Lõpuks nägime neid korra ka Istanbuli lennujaamas,ise muuseas lehvitasime neile,sp üks kandis siiski ju Eesti särki.Ei tabanud siiski kordagi küsida,et kuhu nad suubuvad.Parasjagu olime jõudnud enda kohad bussis sisse võtta kui vaatame,et jälle nemad.Oli aeg meheraasukestega juttu puhuda ja küsida,et mis värk on,kas nad jälitavad meid või on nad äkki samasse kohta minemas,kus meie. Tuligi nii välja,et nad ungarlased ja on meiega samas projektis järgmised 8 päeva! Tüüp ägeda särgiga istus mu kõrval,sel hetkel olime kolmekesi väga õnnelikud,et ei teinud temaga enne kuskil pilti,muidu oleks vast väga piinlik olnud! Poiskad ja meie naistega olime ainukesed,kes terve tee pläkutasid,saime isegi ühe türgi naise käest riiedla,kuna neil ei ole kombeks omavahel niiviisi bussis rääkida ja nende jaoks oli see megavali.Tegelikult rääkisime täiesti tavalise häälega,aga neil pani see pea valutama.Püüdsime vakka olla,aga see oli keeruline.Buss tegi ka ühe kahekümneminutilise peatuse,kust ostsime traditsioonilist Türgi teed, väga ägedalt serveeriti ja wc oli priceless.Kükakäimlad-check! Nautisime oma teed,kui järsku bussijuht tuli meid otsima, oli aeg edasi liikuda! Üldiselt tundub rahvas väga hoolitsev ja tore.
Õhtul 11 ajal olime kohal. Kohalikud türgi jorsid ja projektijuht tulid meile vastu.Hotell on kohe mere ääres. Tegemist ei ole turismipiirkonnaga,mis minu meelest on äge. Palju ägedam on näga õiget türgi elu ja komebeid. Ruumid on kahesed ja kuna eestlasi oli kolm, siis ilmselgelt pidi üks eralduma. Ütlesin kohe, et mina võin jagada ruumi mõne uustulnukaga. No risk no fun, selgus et toakaaslaseks on bulgaarlane. Ma põhimõtteliselt ei tahtnud ennem magama minna, kuna ootusärevus oli suur. Pool üks öösel koputaski keegi minu uksele ja sealt vaatas vastu pisikene malbe bulaarlane. Lubas end kutsuda Pepeks,kuna ta nimi on väga raskesti meeldejääv. Ta on väga tore ja talle meeldib fashion :D NICE.
Hommikusöök oli kella üheksa paiku, mitte midagi türgipärast, kahju! Edasi toimus siis väike sissejuhatus ja tutvumine rahvaga. Mõned lahedad mängud. No näiteks ühes mängus pidime väikse papitükiga ja paari paberiga kaitsma muna ükskõik milliste löökide eest. Enda arust oli meil kõige parem ümbris aga kuidagi läks see ikka puruks. Jaa kõik ,kes Ventspilis käisid, siis teie teate,millest kohe juttu tuleb. Nimelt on meil siin ka secret friend mäng. Ümbrikud on seinal ja sa saad sinna sisse oma salasõbrale kigitusi ja kirjakesi jätta. Nii lahe :D Veel rääkisime oma kohalikest organisatsioonidest, mis eriti põnev ei olnud. Mina olin sel hetkel lihtsalt liiga väsinud. Lõuna ajal oli veits vaba aega ja kolasime nats überolevatel tänavatel.Meil on turg kohe ukse kõrval. "Moeinimesed"saavad siit endale soetada ilusaid kolmetriibulisi dresse:D Mind pani imestama, et nad müüvad siin nii palju eruroopalliku kraami, mõtlen siin riideid. Toit on muidugi türgipärane. TuruMEHED,jah mehed,naised siin ei tohi töötada vist eriti, arvavad et oleme Austraaliast,kuna juuksed on meil blondid ja ma olen NII PIKK. Jah,ma olen blond jälle.Peavärv muutub alati heledaks reisides lõunamaadesse.
Lõunasöögiks oli jogurtisupp. Maitses ikka väga teisiti kui meie omad. Ei olnud halb, aga vb rohkem ei sööks. Sellele järgnes riisi-herne-kana-salati praad ja lõpetuseks puuviljad. Leival lasime luudesse minna taaskord ringi kolades. Peaks ära mainima, et pruuni Looret ärge tagasi oodake,sest siin on ainult 13 kraadi sooja ja vägaväga tuuline.Meenutab minitorme isegi :D Vähemalt pole lund ja kogu see mahajäänud ühiskond võinoh kui maha ta jäänud on,ega kõik ei saagi olla samasugune nagu meil, on minu meelest ääretult põnev. 65% majadest on räämas, 20% majadest võiks kokku lükata,või lihtsalt olemasolevad riismed ära koristada ja ülejäänud 15% on väga kihvtid ja omamoodi ehitised. Lipp on neil ka ikka nii hinges, seda võib kohata köikjal, bussikardinatest kuni mägijoonistusteni :D
Õhtul oli meil väike Türgi kultuuriõhtu, aga kuna paljud ei olnud täpsed, siis me täna midagi uut eriti ei kuulnudki ega söönudki! Kusjuures õhtusöök oli ka omamoodi kogemus, spagetid friikartulite ja salatiga ??? Kotletid maitsesid nagu kodus :D Veel söime magusaid kõrvitsaid, mis ei ole nagu meie purgikad.Mulle ei need hinge jälge ei jätnud igatahes, väga magusad olid.
Veel külastasime ühte baari, mis esmapilgul meenutas jubedat urgast, aga sisenedes oli meie üllatus suur. Tegemist oli Austraalia stiilis bubiga, mis oli megachill. Ma ise väga ei viitsi klõbstada oma kaameraga,seega loodanteiste peale. Mulle meeldib rohkem asju oma mällu talletada :D
Väga vabanadan juba ette oma kirjavigade pärast,aga kuna mulle põhimõtteliselt ei meeldi oma teksti kunagi uuesti üle lugeda,siis jäävad igasugused jubedused sisse :D
Aga ilusat sõbrakat ka kõigile tagantjärgi :D
Homme hakkab alles õige koolitus pihta !
Keda peaks huvitama, siis mingipäev saate juba uut postitust lugeda :D
Tuu
No comments:
Post a Comment