Mis mul siin tarka praegu siis öelda on? Nädalad mööduvad teokiirusel ja motivatsioonikriis aina süveneb... Koolis siiski veel meeldib, aga lihtsalt ei viitsi seal eriti käia.. Hen läks eelmine esmaspäev sõjaväkke, kust ma pole temast juba kolmandat päeva kippu ega kõppu kuulnud (arvatavasti seetõttu, et osad poisid seal ei oska Eesti hümnigi ning ei saa käsklustest aru). Nagu te kõik juba teate, siis Lorks Sitsiilias ja nii ma siin üksi pealinna kooki söön ja Simpsoneid vaatan. Okei, nali, tegelt ma ju päris üksi ka ei ole, Gellu ju ka siin :D Üks positiivne asi oli ka- nimelt sain joonestamise töö 4+ (pole päris viis, aga siiski). Tänane hommikul algas ka ebameeldivalt, kui bussist maha jäin ning selle tõttu ka kooli hiljaks jäin. Pluss tee pealüks vana naine RIISUS lehti ASFALTILT ning selle heli saate ise järgi proovida, tõmmates küüntega üle tahvli :) Lisaks otsustas mu läpaka laadija ka üles ütleda, nii et pidin Kristini arvuti kaasa haarama kodust.. See nv juba neljandat nv järjest jällegi koju (mis ei ole muidugi halb asi) ja ega mul muud polegi öelda eriti... kahjuks (nuuks).
Forever alone Karolin
No comments:
Post a Comment